Salut!

õhtusöök

Kaks esimest „ametlikku päeva“ on selja taga. Huhuhuu, kust ma alustan. Nii, kolmapäeva õhtul käisime Charlyga kesklinnas. Kuigi plaanisime õlut juua, sõitis ta autoga, sest nii on siin okei, kui jood näiteks kaks klaasi õlut (mis on siin muidugi miniatuursed klaasid). Saime kokku hollandi tüdruku, poisiga (ka praktikandid, aga DG Mare’s ja läbi ebaametlike kanalite, ehk siis nende ülikoolil on koostöölepe antud DG-ga (directorate general – üksus Euroopa Komisjonis) ehk siis nad ei pea kandideerima läbi samade protseduuride, mis meie, lihtsurelikud, samas on nende praktikaperiood lühem ja ma ei tea, kas nad „elamistoetust“ – ehk „palka“ saavad) ja ühe leedu tüdrukuga, kes on ka DG Mare’s, ka läbi ebaametlike kanalite, aga käib siin hoopis näitlemistundides ja tahab näitlejaks suurel kinolinal saada. Näiteks istusime ühe kohviku terrassil, siis ta hakkas kõva häälega laulma leedu rahvuslaulu Balti ketist. Brüsseli kesklinn ise on jalustrabavalt õdus, vanema arhitektuuriga kui institutsioonide osa (kus läheduses mina elan), majad on kihvtid rõdudega ja kõrgete lagedega nagu mulle meeldib. Kesk-kesklinnas, kus asuvad pisikesed šokolaadi- ja suveniiripoed ja kohvikud / pubid ja Manneken Pis, kes on pettumustvalmistavalt pisike, nagu ma juba 2014 märtsis tõdesin, kusjuures majade teised või isegi kõik ülejäänud korrused on tühjad, mis on väga veider. Kuna majja pääseb läbi esimese korruse ja need on poodide ja kohvikute poolt hõivatud, siis on tulusam hoida maja ühe korruse äride päralt, kui korterid välja üürida. Kohvikuid ja terrasse on lugematult palju. Meie käisime ainult kahes kohas, ühes pigem suvalisemas kohvikus kesklinnas ja teiseks La Porte Noire-s, mis on keldris asuv õllebaar ja väidetavalt tres cool. Belglased on kindlal veendumusel, et just nemad leiutasid friikartulid. Ja need on tõesti ülihead, paksud ja päris kartulitest. Õhtusöögiks oligi mul siis posu friikaid ja 3 väikest õlut – sest siin väga ei müüda kohvikutes 0.5l kaupa, pigem 200ml või natuke peale ja maksab ikka vähemalt 5 euri. Väljas ei olnud väga kaua, sest oli tohutult külm, kuigi päeval oli 18 kraadi sooja olnud – siin on kliima kuidagi järsum ja halastamatum – ja kui koju jõudsime, vajusin kohe voodisse, et järgmise päeva esimest konverentsi oodata.

Manneken Pis

Konverents toimus veidi eemal minu põhitöökohast, Beralymont hoonest ning põhirõhuga tutvustati meile, mida me teha EI TOHI. St, avaldada komisjoni tööinfot, sisekorrareegleid, rääkida meediaga, rääkida sõpradega tööst, teha komisjonis pilti, rääkida võõrastega Place du Luxemourgil õlut juues kabineti tööst, jne. Lühidalt – confidentiality, confidentiality, confidentiality (salastatus, salastatus, salastatus). Saime oma ametimärgid – välja arvatud mina ja paar õnnetut veel, kellel oli mure pildi kvaliteediga, sest mina, selle asemel, et nõutud passipilt üles laadida, lasin Jontsil natuke telefoniga tehtud udust pilti tuunida ja lootsin, et see töötab, aga ei. Saadeti siis mind järgmisesse komisjoni hoonesse dokumendi järele – ja muidugi oli seal numbritega järjekord (nagu pangas või Selveri lihaletis) ja ilmselgelt liikus see überaeglaselt nii, et ma sattusin numbriga 163, ees oli 111 ja ma jõudsin vahepeal hommikust söömas käia (ostsin baguetti ja purgicoca, mille ma endale meeltesegaduses tänaval süüa üritades peale ajasin, kuni sain aru, et hästi ebapopulaarne on kiirustades süüa, misjärel lähimasse parki pingile maha istusin ja üksi einestasin), tukkuda, ajakirja lugeda, veel tukkuda, teiste traineedega suhelda ja siis oligi märkamatult kaks tundi möödas ja sain sisse. Esimene õppetund – kui telefonis internetti ei ole, kanna alati raamatut kaasas. Keegi polnud mulle muidugi öelnud, et viga oli mu pildis, seega istusin laua äärde ja mulle topiti kaamera näkku ning öeldi, et vaja on uus pilt teha. Ma polnud hommikust saati juukseid kamminud, rinnaesine oli cocat täis ja üldse olin kuidagi kohmakas – nii ongi minu elutähtsal igapäevaselt kasutuses oleval ametikaardil uimane sasipea pilt (ametikaartist ilmselgelt pilti teha ei tohi, nii et õnneks jääb see ebaõnnestumine jagamata).

Konverentsil istusid minu kõrval portugali tüdruk ja üllatus-üllatus, eesti poiss, kes on küll 16 aastat Eestis eemal elanud, pool sellest Londonis, ülejäänud kusagil veel ja Berliinis ning kes rääkis eesti keelt tohutu aktsendiga, aga ütles, et tahab jääda eesti kodakondlaseks, sest tunneb end eestlasena (äge). Portugali tüdrukuga oli hea klikk ja õhtul kutsus ta mind enda tuttavatega LSE-st (London School of Economics – maailma 35. ülikool), keda oli umbes 10 praktikale saanud, kohta mille nimi on Place du Luxembourg ehk Place Lux ehk Plux, mis asub Euroopa Parlamendi Brüsseli hoone ees ja kuhu kogunevad kõik stagiaire’d ehk praktikandid ja muud institutsioonide töötajad (aga vähem) neljapäeva õhtuti ja kus happy houri ajal saab 0.5 l õlu 2 euriga, aga wc külastus maksab siis 40 senti. Mitte happy-houri ajal oli pokaal ääretasa täis veini 3.50.

Vein 3.50 pokaal,pluss minu huuleupulgajälg

Teistega muljetades hakkasin seal esimest korda mõistma, et mul oli hullult palju õnne, et Komisjoni praktikale saada. 10 umbes olid siis LSE-st, väga paljud ülejäänud College of Europe-ist (mida ajakiri Times kutsub Euroopa Harvardiks), kusjuures kõigil oli veel eelnev kraad mujalt võimsast ülikoolist nagu Maastricht, jne. Ehk väga-väga rahvusvaheline taust – enamasti kõik kraadi erinevatest riikidest, mis olid väljaspool nende kodumaad. Ja seal lobises meiega veel käputäis inimesi, kes ei OLNUD PRAKTIKALE SAANUD, kuigi nad olid needsamad ülikoolid lõpetanud; ja kes nüüd jooksid mööda Brüsselit ringi ja otsisid ükskõik, mis muud praktikakohta või, kui peaks väga-väga vedama, päris töökohta; mõned olid seda teinud juba mitu kuud, kandideerinud mitu korda. Ja siis olin seal mina oma kahe kraadi ja ainsa töökogemusega, kõik ühest institutsioonist. Seltskond oli väga rahvusvaheline - portugali tüdrukul oli kaasas vend, kes elab 1.5 a Brüsselis (ma ei mäleta, mis tööd ta teeb), siis oli seal veel Pariisist keegi, Rootsist kaks tüüpi (kes rääkisid täiesti aktsendivabalt), jne jne. Nimesid ma ei mäleta, sest kõiki oli liiga palju, aga kui ühele portugali tüdrukule end tutvustades käe ette sirutasin, tegi ta suuuured silmad ja jäi mind jõllitama – ma küsisin, et mis lahti ja ta ütles, et meie Portugalis tavaliselt suudleme. Kõik, kes mind hästi teavad, mõistavad, kui suur eneseületamine see pidev põski suudlemine on. ;) Edasi liikusime Parc du Cinquantenaire  ehk Jubelpark poole (kus ma eelmine päev jooksmas käisin), kuna seal toimus Saksamaa taasühinemise aastapäeva tähistamine ägeda valgushowga

(vahepeal haarasime kusagilt ühe wrapi, sest ma olin oma hommikuse baguetti peal- niiiiiiiiiii tervislik). Kuigi kell oli alles 9, olin pärast valgusshowd superväsinud ja Made (portugali tüdruk) ka ja siis otsustasime koju minna. Jalutasin ja kirjutasin samal ajal Ruudiga, õnneks oli kodutee päris selge ja päris lühike ja koju jõudes jäin kohe pärast kiirpesu magama, kuigi kell oli alles umbes 10. Muide siin on aeg Eesti ajaga võrreldes 1 h taga.

Ja tänaaa! Alustasime kell 09.45 Berlaymont hoones. Komisjoni erinevates hoonetes töötab kokku üle 33 000 inimese. Berlaymont on 13-korruseline tohutult suur klaasist hoone, mille ühes miniatuurses aknas pidi minu laud asuma hakkama. Ehk siis väga erevil mina läksin 09.00-iks kohale, täiesti segaduses. Õnneks mu ametikaart töötas ja sain tudisevatel jalgadel turvaustest läbi ja turvameestest mööda (kes igal sammul märki näha küsivad). Kohtumine toimus Schumani ruumis, mille ukse ette aeg-ajalt kõik kabinettides töötavad õnnelikud traineed kogunesid. Kabinette on 28 – igast liikmesriikist üks Commissioner ehk Komisjoni volinik, sh President Juncker (Luxembourg), esimene asepresident Timmermans (Holland), asepresident / Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini (Itaalia), veel 5 asepresidenti, sh Andrus Ansip ja tema digitaalse ühtse turu kabinet (kus mina töötan) pluss 20 kabinetti ülejäänud liikmesriikide esindajate juhtimise all. Igas kabinetis on 1-2 praktikanti, enamasti oma liikmesriigi voliniku juures, aga mitte reeglina – minu kabinetis on veel sakslane, Austria kabinetis näiteks mu portugali sõbrants, jne. Lühidalt tutvustati meile jälle turvareegleid – ehk siis tööst ma rääkida ei tohi – ja rõhuti, kui andekad ja tublid me ikka oleme, et 36-kesi 26 000 hulgast kabinettidesse tööle saime. Siis tuli muidugi tutvustusring ja mu enesehinnang langes veel madalamale. Kõigil on mitu kraadi, paljud teevad doktorantuuri või on neil juba doktorikraad, kõik on õppinud erinevates ülikoolides, erinevatel kontinentidel ja tundusid üldse hüpertublid. Ja ma siis piiksusin oma tehnoloogiaõiguse taustast ja lootsin eriline olla (vist olengi selle kraadiga tegelikult). Misjärel saadeti meid oma kabinettidesse (mitte siis kontorikabinetti ei mõtle ma selle all vaid Cabinet (hääldatakse prantsusepäraselt kabineee), kus me saime esimesed näpunäited töö kohta päris oma ametikohal. Ma ei tohi vannutatult rääkida, millega me tegeleme, aga meil on saksa tüdruku, Caroga, oma ruum kahepeale, palju on kabinetis eestlasi, sh ju asepresident Ansip (kellega ma ka täna kohtusin) ja kabineti juht Juhan Lepassaar, palju prantslasi, sakslased, vähemalt üks rootslane, jms. Kabineti liikmed on siin https://ec.europa.eu/commission/2014-2019/ansip/team_en ja minu juhendajaid on kaks, ehk siis saan kahe erineva tähtsal kohal oleva tädi-onu tööd teha. Keegi meid seal praktikantideks ei tituleerinud – öeldi, et väga tsill kabinet on, et kõik on kolleegid, jne. Tööpäevad on reeglina kella 19ni. Tööd pidavat palju olema ning meid lubati kohe kaasata. Iga nädal on kabinetisiseseid kohtumisi kõigi liikmetega, jms, aga vist rohkem rääkida ei tohigi. Caro on väga tore, armas ja lahe. Minu juhendajad on väga kihvtid ja sõbralikud, kusjuures ühel neist oli täna nii kiire päev, et ta tormas jooksusammul kontsadel mööda koridore ringi ja meile teatati, et võime sama oodata – mis on JESS! Sest töö on hea! Vaikselt hakkas ka kohale jõudma, KUHU ma olen end paigutada suutnud, et SEAL tehaksegi neid üle-Euroopalisi poliitilisi otsuseid, mis meie igapäeva elu mõjutavad, aga mis tulenevad kabineti koosolekute initsiatiividest – ja meie Caro-ga saame sellest igapäevaselt osa. Kõike seda arvesse võttes otsustasin tänase õhtu kodus veeta, kuna seedida on palju palju palju palju. Homme on ühel kaaspraktikandil soolaleivapidu, kuhu ma end ilmselt sätin, aga ülejäänud nädalavahetus on veel plaanivaba, paljude asjadega on vaja järele jõuda (mu päris töö), jne. Emotsioonid on igatahes laes – ühelt poolt arvestades kogu seda uut elu, teiselt poolt seetõttu, et poolte mõtetega olen ikka kodus.

Asjad on mul muidugi lahti pakkimata ja valin riideid selle järgi, mis vähem kortsus on J. Õnneks on meil triikraud nagu täna Charlylt pärisin. 

Tuba on endiselt tore ja õdus (kas ma mainisn, et tänavalt astume otse esimese korruse jagatud elutuppa)

Õuest tuppa

, aga igapäevasel kasutamisel hooman ka puudjääke natuke täpsemini – näiteks ei ole mul peeglit (kuidas ma nii elada saan?), pole kohta, kuhu riideid puu peale riputada – välja arvatud korrus allpool olev vannitoa kapp, aga see ei tundu maailma parim variant; dušil võtab aega 5 minutit, et vesi soojaks läbi – aga see on Brüsselis tavaline; kui hommikul juukseid föönitasin, läks terves majas elekter välja – aga see ongi juustele kasulikum. Kulmupintsetid unustasin ka koju ja näen välja nagu mõmmi, kusjuures kodu supermarketites oli kõike muud, kui neid müügil. Aga need on pisivead. Keskmes seisab ikkagi asjaolu, et ma töötangi seal suures klaashoones ja saan järgmise viie kuu jooksul elukogemuse. Missest, et ma olen üks väheseid, kes prantsuse keelt ei oska, mis tähendab, et täna komisjoni sööklas ma ei saanud mitte muhvigi aru, kuidas süüa tellida, kuskohast ma saan, kus ma maksma pean, mis üldse menüüs on, jne jne. Aga ma õpin. Bonjour, au revoir ja bisous (musid) on juba selged. Kui Napoleon keele selgeks sai (ta sündis Korsikal itaallasena), saan mina ka!

Nüüd on kõht tühi!

Bisous!