36 h Brüsselis

Bonjour!

Minu "terrass"

Ma muidugi arvasin, et reisiblogi pidamine on selline hästi iganenud mõte, aga kui sõbrannad hakkasid kohe küsima, et kuidas on ja mis tunded, siis tundus mõistlikum kõik ühte kohta üles kirjutada ja siis jagada linki ainult nendesamade huvitunute vahel (st kirjutan siis hästi vabalt ja ei ürita ilukirjanduslikku joont taga ajada, sest tähtis on emotsioonid edasi anda). Kirjutan seda praegu oma uuelt „terrassilt“, st minu toa juurde kuuluva taimedel mõeldud katuse eenduva osa pealt, kuhu ma hästi osavalt oma tooli tõstsin, et siin esimest eine Brüsselis päikese käes nautida. Ma arvan, et väljas on u 18 kraadi ja siin terrassil vähemalt 25. Ostsin kõrvalasuvast poolsupermarketist hummust ja saia ja Krieki (belgia kirsiõlu, siin maksis 0.275 pdl 90 senti midagi, Eestis on see vähemalt 3 korda kallim). Käisin just ka esimest korda jooksmas ühel lähedalasuvas pargis, mida mu korterikaaslane (Charly, ma arvan, et u 35 aastane, computer scientist ehk siis arvutinohik) soovitas. Ütles, et tema jalutas sinna ja siis jooksis kaks ring ümber pargi, mis teeb umbes 5 km. Nüüd ta enam ei jookse, sest tal on jalg haige, aga ma pigem arvan, et ta lihtsalt ei viitsi. Igatahes, ma ise veel mõtlesin, et miks ta sinna jalutab, et ma küll hakkan kohe jooksma – edu mulle. Iga 100 m järel on fooriga reguleeritud ristmik, missest, et tänavad on sama suured või väikesemad kui Kilingi-Nõmmes, see-eest on liiklus tihedam kui Tallinnas Kristiines näiteks. Ühesõnaga, katkestamatult joosta on linnatänavatel võimatu – ja ma veel mõtlesin, et saan nii linnaga kõige paremini tuttavaks – realistlikum on kohe suund parki seada, jalutades end soojaks vehkida ja siis paar tiiru ümber Park du Cinquantenaire / Jubelpark­-i (Brüsselis ja ilmselt Belgias üldiselt on kõik tänavate, parkide jms nimed kakskeelselt – prantsuse ja flaami) sörkida. See on see park, mille keskpaik Brüsselit tutvustavates kaadrites tihti esikohal on. Muide, ma olin kindlalt kõige aeglasem jooksja täna pargis, noored ja vanad, onud ja tädid jooksid eriti tempokalt minust mööda ja enda arust ma ei jooksnud üldse väga aeglaselt, aga see selleks.

Park du Cinquantenaire / Jubelpark­

Minu pagas

Ma alustan siis algusest. Pärast seda, kui Rudolf oli näost väga punase ja pisaratesse uppunud minu lennujaamas ohtrate muside saatel lennukisse saatnud, läks asi emotsioonide mõttes natuke lihtsamaks. Enam ma veel nutnud ei ole (kuigi täna poes hindu vaadates tuli klomp kurku küll – va veini hindu, sellest tulid heameelepisarad). Brüsseli lennujaam on hiiglama suur, (Ruudi, Mari ja Lilu, kui te tulete, siis teie lähete Charleloi lennujaama, mis ei ole üldsegi Brüssel, nagu Charly mulle tähtsalt teatas, vaid mingi koht keset Belgiat, kust tuleb siia rong 1h), kuna ma pakkisin kaasa peaaegu kolmveerand oma maisest varanduses, oli mul vaja kolme üpris suur kohvrit, kaks checkisin-ini (ostsin ühe lisapagasi) ja ühe võtsin siis käsipagasiks lisaks oma käekotile koos läpakaga. Igatahes, lennujaamas tuiasin natuke ringi käruga, kus oli kolm kohvrit kuhjatud kogukõrguses peaaegu minu pikkuselt ja ootasin Charlyt, kes oli smsi saatnud, et on ummikus ja jääb natuke hiljaks. Tegelikult jõudis ta päris kähku ja meie 10-minutilise autoteekonna jooksul jõudis teatada, et tema alkoholi sõber ei ole, suitsu ei tee (lausa süda läheb pahaks suitsust) ja et tal on jube piinlik, et nõud on koristamata kodus. Ahjaa, ja kui ma kesklinnas näen palju pagulasi, siis praegu ei olegi Brüssel suutnud neid majutada kuhugi, nii et hetkel elab 5000 süüria põgenikku kesklinna parkides.

Minu uus "kodu"

Jõudsime meie maja juurde – ma elan siis nüüd tüüpilises Brüsseli linnamajas – kitsas, 4-korruseline (pluss kelder, kuhu ma veel ei ole jõudnud), aga tube ongi täpselt nii palju, et iga korruse peale üks, esimese korruse elutuppa astud otse tänavalt sisse. Pluss köök. Pluss kolm vannituba, mina elan neljandal (mis tähendab kaheksa treppi tänavakorruselt üles minna) ning mul on oma pisike dušinurk ja wc, väga mugav. Kuna siin parkimiskohti ei reserveerita, siis tegime liialdamata 5 ringi ümber ümbruskonna tänavate, et parkimiskohta leida. Selle ajaga sain natuke oma uue kodupaigaga tuttavaks. Maja kõrva on kaks baari (kui ma ütlen maja kõrval, siis need ongi täpselt kõrval, juba 20 m eemal on uus, jne) – üks selline pisike pubi moodi, kus aknal ilutseb „Jack Daniels lives here“ ja teine mingisugune kokteilikoht, kuhu ei tohi Charly sõnul kunagi minna. 5 sammu kaugusel on park, kus reedeti toimub turg, kust saab värskeid asju osta; veel on siin kaks minimarketit – üks lahti 9-ni õhtul teine lausa 3-ni hommikul; lisaks veel poolsupermarket, kus ma täna käisin (natuke ilusam versioon Lidl-ist). Charly seletas nii „If you want stuff superfast, you go to small market, if you want wine at night, you go to next small market, if you are budget, you go to supermarket, if you are budget budget, I’ll take you to large supermarkets outside of the city“ (umbes nii et kui ma eelarvet ei loe, võin väikestes poodides käia, aga kui ma olen eelarve, siis pean minema supermarketisse ja kui ma olen eelarve-eelarve, siis ta viib mu linnast välja suurematesse poodidesse). Mõnesaja meetri kaugusel, teel kodust minu tööle (Euroopa Komisjoni Berlaymont hoone), on paarkümmend pisibaari ja pubi ja vinoteeki, millest mõned pidid olema komisjoni töötajate seas eriti populaarsed ja kuhu ma kindlasti pärast tööd peaks sattuma.  Berlaymont ise on Google mapsi sõnul 1.4 km kaugusel, aga mulle tundus veel lähemal. Meie maja on Schaerbeek-i linnaosa äärel, mis on siis välismaalaste linnaosa – st siin elavad kõik peale belglaste (ka minu korterikaaslane on tegelikult prantslane, kunagi tuli ta ema Brüsselisse Komisjoni tööle ja töötas seal 15 aastat, mille jooksul ta ostis ka selle maja, kus ma nüüd elan), siin rajoonis olid 60ndatel esimesed Euroopa ühenduste hooned. Traditsiooniline kesklinn on Schumani (Berlaymont kõrval) metroopeatusest u 15 min (sinna mind täna õhtul viiaksegi.

Esimest korda Berlaymont ees Märtsis 2014. Siis ütlesin, et mulle meeldib siin, ma tulen veel tagasi.

Kui koju jõudsime, pakkus Charly erakogust mingisugust head Bordeaux veini (ta ei pidanud alkoholi jooma – ilmselt veini ei olegi alkohol, mõtlesin ma), aga siis tõin muidugi Vana Tallinna talle kingituseks, ise mõtlesin, et nii tobe, teine on alkoholi-vastane ja ma ikka topin mingi liksi pihku; aga ennäe, ta tahtis seda proovida kohe (oot, aga see on ju alkohol?) ja siis ütles, et vastutasuks peame tema pere traditsioonilist likööri maitsma, mida toodetakse juba paarsada aastat, kuna Napoleon ise andis nende perele alkoholi valmistamise loa. See muide maitseski nagu Napoleoni ajast pärit puskar, millel on natuke aprikoosi maitset. Rääkisin, et sõbrannad tulevad oktoobri lõpul ja peika novembri lõpul ja tema jaoks oli see tres cool. Ütles, et korraldab pidusid aeg-ajalt, aeg-ajalt käivad girlfriendid, aga neid ta meie ühisesse elutuppa tsillima ei too, vaid viib oma elutuppa (see on 2. korrusel, 3. on ta magamistuba, 4. siis minu magamistuba). Täna ei lubanud ta mul teiste praktikantide ja muu rahvusvahelise rahvaga välja pidutsema minna, sest seda jõudvat ma niikuinii teha ning lisaks (vanaemad, ärge nüüd lugege), pidid need üritused olema korraldatud ainult selleks, et vanemad institutsioonide töötajad (mehed), saaksid uusi koju voodisse viia, lubades neile, et nad suudavad töökoha korraldada – mis, aga nagu Charly ütles, on võimatu, sest mingisugune komisjoni tegelane omapäi ei otsusta, kes kuhu saab või ei saa. Aga ma täna õhtul väga kaua kusagilt patseerida ei saa niikuinii, sest homme peab kell 08.30 olema juba esimesel konverentsil. Üldsegi on meile liiga palju konverentse, tahaks juba tööle asuda: 1. homme Administrative Welcome; 2. reedel kohtumine kabineti esindaja(te)ga3. Esmaspäev Welcome Conference.

Üks märkus veel Euroopa Komisjoni tööga seoses – üleüldine Komisjoni igapäevane töö pidi suhteliselt üksluine olema, et tiksud, täidad pabereid ja ootad, et koju saaks (reedeti lausa kell 4). AGA vot kabineti inimestel on päriselt töö ja stress ja vastutus, nemad on igapäevaselt 20-ni tööl. Ja mina muidugi töötan kabinetist, mis on tore, sest ma kohe alguses ütlesin intervjuul, et kui mind pannakse siin kohvi keetma, siis ma parem ei tulegi. Aga see on ainult eelhäma kogu protsessile, mida ma oma nahal saan kogeda.

Lühidalt on Brüssel esmapilgul tore – ma olen siin kaks korda varem käinud ja täitsa meeldis –ma annan talle siis viieks kuuks võimaluse mind vaimustada.

Aur revoir!