Pole ammu näinud! :)

Kui istuda iga päev kell 09.00-19.00 kontorilaua ääres arvuti ees, siis koju tulles lihtsalt ei ole tunnet, et võtaks arvuti lahti ja hakkaks veel midagi kirjutama. Kuigi mõtteid on kogu aeg palju ja iga seik tänaval annab inspiratsiooni oma „seikluste“ jagamiseks kallite kodulistega. Täna on pühapäev – laisk päev – seega, isegi kui tahaksin näiteks poodidesse minna (kasvõi toidupoodi), siis pole see täna võimalik, kuna pühapäeval puhatakse! Mu kallis korterikaaslane läheb Brasiilia tütarlastega Amsterdami, aga kuna ma olen pidevalt nii väsinud ja me eile niikuinii käisime Maastrichtis juba, siis jätan tänase tripi vahele ja katsun asjadega järjele jõuda (blogi, töö, koristamine, jne).

Viimati kirjutasin vist kaks nädalat tagasi sellest, kuidas ma pidin soolaleivapeole minema. Käisin.

Vasakult: slovakk, portugallane, eestlane 

Üldiselt oli tore, päris palju rahvast, kodust (Schaerbeek linnaosa) jalutades umbes 30 minutit üle Schumani (komisjoni ala) Ixelles-i – noorte ja üliõpilaste piirkond. Minu toitumisharjumused pole palju paranenud. Saia katsun vähem süüa, aga see on lihtsalt põhitoit siin. Õnneks saab nädalapäevadel Komisjoni „sööklas“ mõistlikku toitu enam-vähem mõistliku hinnaga, st 6-10 euri praad (reaalselt praad, kala-köögiviljad-riis või veiseliha-kartul-salat või friikad-lihapallid-kapsaleht), pasta on muidugu odavam, u 4 euri suur portsjon, salativalik on ka, taldrik kaalutakse ja keskmiselt maksab 2-3 euri, aga valik on suur. Magustoiduks on puuviljakompotid või mugavalt lahti lõigatud ananassisektor või arbuusi ja melonit VÕI 10 erinevat sorti tordilõiku. Viimase peale kommenteeris mu „esimene sõber“ Madalena Portugalist, et „jesus, it’s like they have a birthday every day here. Who would eat cake every day?!“ (umbes, et „Jeesus, neil oleks nagu iga päev siin sünnipäev. Kes sööks iga päev kooki!?“) – ilmselgelt ta ei tunne mind piisavalt hästi. Tegelikult söön pigem siiski alati päris sooja toitu, mõnikord võtan magustoiduks ananassi või arbuusi, mitte kooki, sest ma koju jõudes õhtul enam midagi teha ei jaksa, võtan pokaali veini ja kerin voodisse J. Hommikuks haaran teepealt „super“marketist kaasa topsi jogurtit ja banaani, vms, või kui eriti hästi läheb, olen kodupoest eelmisel päeval juba jogurti toonud – Mamma, ära muretse, ma söön!  Igatahes, lõunat sööme Komisjonis umbes alates kell 12.30, lahe on see, et kui söökla uksest sisse minna, siis on väljapanek umbes 5-6 taldrikuga, kus on illustreerivalt näha, missugused tänased päevatoidud välja näevad (Kaja, siin ei pea kurjade tüdrukute käest paluma, et nad kastrulikaart kergitaksid). Aga söökla on niivõrd suur, et ma ei ole veel aru saanud, millesse otsa ma mingi teatud toidu järgi peaksin minema. Kell 12.30 siis, rõhk sellele, et sööklas pakutakse ka veini.. ja õlut.. ja ma ei ole vaadanud, kas midagi muud veel. St, et karastusjookide kõrval on väikesed pudelid punast, valget, rose’d ja ka õllepudelid. Ja kes ei taha väikest pudelit osta, siis saab kahe euriga ka endale päris suurest pudelist ääretasa pokaali valada. Ma tean seda sellepärast, et päris Komisjoni töötajad praktiseerivad veini joomist väga kiivalt. Meie teiste praktikantidega seda proovinud veel ei ole, aga oma saksa kabinetikaaslasega (Carolin) lubasime, et üks reede proovime ära J. Söökla kõrval on veel pisike kiosk, kust ostame pärast lõunat šokolaadi. Ja siis veel eraldi kohvik, aga ma ei ole aru saanud, mis selle funktsioon on, võib-olla on kauem avatud, sest lõunat sööklas pakutakse 12.00-14.30; ja siis veel pisike nurk, kus sulle tehakse päris oma sandwich, kui sa ei jõua lõunale minna, aga ometi tahaksid midagi süüa. Seda me eelmine reede Caroliniga proovisime – kiire päev oli ja sööma ei jõudnud, siis võtsime võileiva kontorisse kaasa, aga see oli halb. Väga halb. Ma vist võikski söögist rääkima jääda. Üldiselt tundub, et Brüseli söögikultuur on kehvake. Väga palju on friikartuleid igal pool ja nende rahvustoit ongi vist friikartulid koos rannakarpidega (pole veel proovinud). Ääretult palju on erinevate maailma köökide restorani, oma retkedel veel päris kohalikku belgia toitu reklaamivat kohvikut pole veel silmanud.

Minu korterikaaslane Charly on paljuski mõttes konfliktne. Ta on päris-päriselt prantslane, aga siin peaaegu 20 aastat vist elanud. Näiteks, kui meil üle-eelmine nädalavahetus Brasiilia tüdrukud külas olid (vahepeal trippisid Euroopas ringi ja nüüd jälle siin), siis küsis üks neist hommikuks kohvi peale piima. Vastuseks pidas Charly moraaliloengu, kui kahjulik piim on, et vasikatele mõeldud toit ja inimesed kasvavad sellest ainult liigsuureks ja liiglaiaks. Olgu, arusaadav. Aga ta tegi seda samal ajal baguettile sõrmepaksust brie juustuviilakat peale määrides ja kõrvalt jogurtit süües – brasiilia neiu muidugi ei jätnud võimalust kasutamata seda talle nina peale nähvata J. Ta hindab head toitu ja rõhub, kui oluline see prantslastele on, aga ükspäev kui supermarketisse läksin ja küsisin, kas ta ka midagi soovib, palus ta mul tuua „canned ravioli“ (purgi ravioolisid). Reaalselt. Plekkpurgis konserveeritud ravioolid, nagu meil kallerdises konserv või konserveeritud herned. Kui ma väga segaduses neid supermarketis otsisin, leidsin veel purgistatud sardelle, jne ( - Inimesed, mida te sööte?). Lõpuks viisin talle siiski värsked ravioolid, sest mu süda ei lubanud sellist jama osta. Ja reedel, kui töölt koju jõudsin, aga süüa ei viitsinud ostma minna, pakkus, et ta teeb mulle midagi ja siis sõime pakinuudleid. Mis oli lõppkokkuvõttes nämm, aga ikkagi, mitte maailma tervislikum. Ja veel, kuna tal on jalg natuke haige, siis ta võtab mingisuguseid tablette. Istusime siis rõõmsalt teleka ees ja ta seletas, kui keeruline on ringi jalutada lonkava jalaga, haaras laualt tableti ja võttis mõnusa suutäie punast veini peale – väga okei. Muidu on ta väga tore ja abivalmis ja Prantsusmaal poolkuulsus, kuna leiutas enne (või paralleelselt) Facebookiga kohaliku prantslastele mõeldud sotsiaalmeedia lehe. Vot nii palju siis Charlyst.

Enne toitu rääkisin soolaleivapeost. Seal hoomasin esimest korda, kui pimeda ja ignorantsena ma end Brüsselisse sisse olen seadnud. Minu viga number 1: ma ei oska prantsuse keelt. KÕIK räägivad prantsuse keelt. Soolaleivapeol oli umbes 30-40 inimest (umbes pooled olid praktikandid). KÕIK rääkisid prantsuse keelt, sest nad olid kas prantslased, belglased, siin varem elanud, College of Europe-i lõpetanud või lihtsalt oli koolis prantsuse keel kohustuslik olnud. Isegi Rootsi poiss, kes õppis Gothenburgis (Göteborg?), oskas prantsuse keelt, samuti Taiwani poiss, kes muuhulgas lõpetas just doktorantuuri Oxfordis, aga kellele valitsus maksab siinolemise kinni, sest EL-i institutsioonis töötamine on kõva väärtus, oskab millegipärast prantsuse keelt, niisama ka Slovakkia tüdruk, ma ei mäleta küll miks, aga oskas. Ehk siis kõik oskavad. Peale minu. Ma ei saa isegi toidupoes aru, kui mu käest midagi küsitakse. Aga olgu peale. Ma õpin (jälle uus protsess), tõmbasin telefonisse juba prantsuse keele tunnid ja hakkasin koolitusel käima (maksab – praktikantidele pole komisjoni keeltetunnid tasuta). Ent maksku, mis maksab, siit ära tulles ma pean suutma vähemalt sööki ja veini prantsuse keeles tellida. Prantsuse keel on hästi naljakas. Seksikas, aga naljakas. Alexandre Dumas, kui ta esimest korda hakkas inglise keelt õppima ja raamatu lahti lõi, ütles – aga see on ju täpselt sama, mis prantsuse keel, ainult rõhuasetus on teine. Ja nii ongi – näiteks „private“ („era“, „salajane“) on prantsuse keeles „privé“ (hääldatakse nagu club Prive); interesting – intéressant; important-important; possible-possible, comfortable – confortable, jne jne. Lihtsalt pane rõhk sõna lõppu, põrista r-i, paljudel juhtudel kaota sõna lõpp üldse ära (öö – nuit, häälda „nüiiiii“) ja oskadki prantsuse keelt. On ka naljakaid sõnu, kaheksa – huit, aga hääldatakse nagu meie naiskehaosa ropumas noodis J. Prantsuse keele õpetaja on Vincent, aga oh jumal, kui sa talle Vincent (inglise k hääldusega peaksid ütlema), tema on VÄNZAA. Nii andekas olengi prantsuse keeles.

Elu on siin üldse naljakas – nagu vist mainisin, on pühapäev puhkepäev – keegi ei käi poodides. Süüa saab ainult väikesest minimarketist. Tegelikult on see vist naljakas ainult eestlastele, sest meie oleme harjunud, et saame kapsapea või uue rinnahoidja kasvõi pühapäeva õhtul kell 9 kusagilt kätte. Siin nii ei käi, tuleb ettenägelik olla. Aga mitte nii ettenägelik, et isikut tõendavat dokumenti kaasas peaks kandma, kui veini ostma lähed. Minu lugu – eelmine nädal läksin oma supermarketisse süüa ostma. Muidugi ostsin ka veini. Meie poes on sama süsteem, mis Selveris ja Prismas kombineeritult – ehk on võimalik müüjatega suhtlemist vältida kahel moel - tahad, võtad puldi ja puldistad kõik tooted enne tasumist, ei taha pulti võtta, siis lähed oma ostukorviga ise asju piiksutama. Ma siis piiksutasin, piiksutasin ka veini – ja ekraanile tuli tekst (masinat saab inglise keeles ka minuga suhtlema panna) – „Teie ostukorvis on tooteid, mille ostmiseks peate olema täisealine. Palun kinnitage, et olete täisealine. Ja siis kaks valikud „ei“ ja „jah“.“ Vot säärane süsteem. Ja Belgias inimesed musutavad, eks. Üldse on nii, et mida lõuna poole Euroopasse minna, seda intiimsemaks teretamine läheb. Brüsseli kohalikud teevad ühe põsemusi, sisserännanud kaks. Ja see käib kõigi kohta. Charly lemmik-baar on La Porte Noire, kus käivad ka natuke karvasemad ja sulelisemad kohalikud tegelased. Ja ükskõik, kui karvased ja musta nahka riietunud need mehed ei oleks, ikka tuleb esmakordselt õhtul trehvates pisar silma ja tehakse omavahel 1-3 põsemusi.

Üldiselt ma vaikselt kohanen. See nädal ei ole näiteks kordagi nutnud. J Algul tuli iga kord klomp kurku, kui kodule mõtlesin. Nüüd ei ole selleks aega – nagu ennist mainitud, kontoris veedan enamuse oma päevast. Kui just oma armsa laua taga ei istu, lastakse mind ka „suurte inimeste laua taha“, ehk siis tähtsatele koosolekutele. Küll mitte alati laua taha, mõnikord, kui koosolekut juhatavad volinikud ja asepresidendid, lükatakse seina äärde, aga vähemalt olen kohal. Ja teen märkmeid. Väga palju on õppida. Näiteks on Komisjonis täiesti oma keel, mis koosneb (järjest vähem) arusaamatutest lühenditest, mis rikastavad igapäeva inglise keelt. Meie kabinetis on kihvt see, et palju on eestlasi ja võtab natuke ikka võpatama küll, kui ma kohvimasina ees järsku kuulen, et keegi eesti keeles teretab. Sest üldiselt ma räägin eesti keelt siin vähe. Ainult kirjakeelt. Olen kohanud veel kolme eestlast.

Sandra, Riho ja Annika - eesltased praktikantide avapeol. (Annika käib minuga prantsue keeles, Riho juba oskab).

Näiteks praktikantide avapeol ja prantsuse keeles on ka meid täiesti algajate grupis lausa kolm koos minuga. Ma tean, et ma kirjutan kaootiliselt, aga palju mõtteid tuleb korraga pähe. Meie kabinetis on veel äge see, et härra AA on väga muhe kuju. Talle meeldib tööle jalutada, ükspäev nägin teda pühapäeval Jubelparkis t-särgis patseerimas, jne. Iga reedel on meil kabinetis hommikusöök. See tähendab, et järgemööda igal reedel toob üks liige kõigile croissante ja mahla ja mis iganes hing ihaldab ja siis me veedame 30-45 minutit niisama tühjast-tähjast lobisedes. Väga muhe! Pluss näiteks toimub Brüsselis ka Oktoberfest, mille avapäev on ainult kutsetega üritus. Meie ja mõne kabineti veel (kaugeltki mitte kõikide, rääkimata „tavapraktikantidest DG-des) liikmed sebisid ja praktikantidele kutsed ja nii me siis pea käsikäes läksime kolmapäeval Oktoberfestile. Pakuti muusikat, pretzeleid, mitu käiku süüa ja liitriste kannudega tasuta õlut. Seltskond oli vahva ja äge oli muidu pigem sirgeseljalisi kabinetikaaslasi vabamas õhkkonnas trehvata.

Mina ja Caro Oktoberfestil. Absoluutselt normaalne nagu ikka. 

Kuigi praktikantidele keeleõppe võimalused ei laiene, on muudmoodi võimalik oma vaba aega (kui seda on), sisustada. Näiteks saavad praktikandid 80 euro eest käia kuus kuud keset tööpäeva joogas. Ehk siis minu jaoks küll natuke vähem kui 5 kuud (i.e., 16 euri kuus), aga arvestades trennipakettide hindu, on see äärmiselt odav ja käia saab kasvõi 5 korda nädalas. Proovisime reedel Caroga esimest korda. Võtsime tööle trenniriided kaasa, kell 12, siis kui teised praktikandid läksid lõunale, jalutasime ühte teise Komisjoni hoonesse, kus on spordisaalid (harrastatakse muuhulgas ka nt judot), ja joogatasime mõnusad tund aega toolil istumise asemel. Mõtlesime, et kui 2x nädalas lõuna ajal jõuaks, oleks super. Pärast jalutasime minimarketist läbi, ostsime lõuna ja sõime kontoris laua taga. Samuti on meil praktikantide esindusrühm, vms (liason committee), kes omakorda korraldab erinevad allkomisjone, millega liituda saab (raamatuklubi, keelteklubi, gurmeeklubi, jne). Nendel, kellel rohkem veab, saavad ka lähematele missioonidele oma mentoritega kaasa (mul veab ja ma saan mitte väga kauges tulevikus ühte euroopa pealinna väisata, aga sellest vist veel rääkida ei tohi).

Järgmine nädal, ehk siis alates homsest, on supertore. Ootan väga. Esmaspäeval tuleb Paultsik, ma loodan, et tal on minu jaoks aega pärast prantsuse keelt J. Kolmapäeva õhtul tulevad juba Lilu ja Mari. Nädala sees on palju tööd, siis läheb aeg kähku. Neljapäeviti on Plux, kuhu ma tüdrukud plaanin viia ja laupäevadel traineedega avapidu. Saan ise ka nendega linna avastada, sest ma ausalt öeldes pole veel väga jõudnudki. Brüsseli võlu on see, kui lähedal ta kõigele on. Näiteks Maastricht eile, ainult 1 h autosõitu. Ooooooo, ma pidin siis endale salli ja kindad ostma, sest siin läks jahedaks, aga ma tulin ainult tagi ja kevadmantliga, eks. Issi pani mantli posti, aga sellega läheb vist omajagu aega. Noh ja siis ma läksin muidugi H&M-i ja ise veel mõtlesin, et oleks normaalseid veel palju asju vaja, aga panin ostukotti ainult mütsi-kindad-offici kampsuni ja sukapüksid. Seisan siis kassajärjekorras, minu juurde tulevad onu-tädi ja hakkavad hästi arusaamatult (flaami keeles) rääkima. Ma siis kogelesin ja vabandasin, et ma ei oska keelt. Lülitusime ümber inglise keelele ja neil oli väidetavalt mulle üllatus. Ma ei saanud muhvigi aru J. Ütlesin, et väga tore, ma ei võida kunagi midagi ja plapla, olin natuke kohmetunud olekus seal kassa ees…võtsin oma pangakaarti, aga tädi et  - eiei, me maksame su poe arve kinni. Noh ja nii oligi, minu paar asja läksid 40 euri maksma, aga ma ei pidanudki ise maksma. Selline süsteem on Hollandimaal, et keegi käib poodides ringi ja teeb inimeste tuju heaks. Ja minul oli tõesti päeva lõpuni megahea tuju. Väike asi, aga nii äge. Siis nad tegid must pilti ja see läheb kuhugi üles. Onu ütles, et sellepärast valisid mind, et mul on äge juuksevärv. Lahe J

Tagaisteel Maastrichtist läksime Liege-ist läbi (juba Belgias), istusime ühes veidralt-lahedas baaris, jõime ühe õlu ja sõitsime tagasi Bruxelles poole. Et voila. See ongi minu elu. Täna puhkan jalga ja homme algab uus tihe töönädal. Katsun paremini käituda ja vanaemasid rohkem kursis hoida.

Maastricht

Maastricht, tavaline Sandra

Maastricht, see on üleval pildul oleva müüri peale ehitatud kõnnitee ja inimeste majad ongi nii paigutatud. Nunnu

Enne Maastrichti minekut selfie

Liege koos brasiilia tüdrukute ja Charlyga.

Peaaegu kodupark Brüsselis - minu kodu ja Berlaymont vahel. 

Praktikantide avapidu. Sarved kasvasid ise pähe

Bisous (musid) ja au revoir!

Sandra

PS! ükskõik, mis rahvusest inimesega ma ei tutvuks, kõik ütlevad, et Sandra on nende riigis hästi populaarne nimi – saksa, brasiilia, prantsusmaa, belgia, itaalia, jne).

Salut!

õhtusöök

Kaks esimest „ametlikku päeva“ on selja taga. Huhuhuu, kust ma alustan. Nii, kolmapäeva õhtul käisime Charlyga kesklinnas. Kuigi plaanisime õlut juua, sõitis ta autoga, sest nii on siin okei, kui jood näiteks kaks klaasi õlut (mis on siin muidugi miniatuursed klaasid). Saime kokku hollandi tüdruku, poisiga (ka praktikandid, aga DG Mare’s ja läbi ebaametlike kanalite, ehk siis nende ülikoolil on koostöölepe antud DG-ga (directorate general – üksus Euroopa Komisjonis) ehk siis nad ei pea kandideerima läbi samade protseduuride, mis meie, lihtsurelikud, samas on nende praktikaperiood lühem ja ma ei tea, kas nad „elamistoetust“ – ehk „palka“ saavad) ja ühe leedu tüdrukuga, kes on ka DG Mare’s, ka läbi ebaametlike kanalite, aga käib siin hoopis näitlemistundides ja tahab näitlejaks suurel kinolinal saada. Näiteks istusime ühe kohviku terrassil, siis ta hakkas kõva häälega laulma leedu rahvuslaulu Balti ketist. Brüsseli kesklinn ise on jalustrabavalt õdus, vanema arhitektuuriga kui institutsioonide osa (kus läheduses mina elan), majad on kihvtid rõdudega ja kõrgete lagedega nagu mulle meeldib. Kesk-kesklinnas, kus asuvad pisikesed šokolaadi- ja suveniiripoed ja kohvikud / pubid ja Manneken Pis, kes on pettumustvalmistavalt pisike, nagu ma juba 2014 märtsis tõdesin, kusjuures majade teised või isegi kõik ülejäänud korrused on tühjad, mis on väga veider. Kuna majja pääseb läbi esimese korruse ja need on poodide ja kohvikute poolt hõivatud, siis on tulusam hoida maja ühe korruse äride päralt, kui korterid välja üürida. Kohvikuid ja terrasse on lugematult palju. Meie käisime ainult kahes kohas, ühes pigem suvalisemas kohvikus kesklinnas ja teiseks La Porte Noire-s, mis on keldris asuv õllebaar ja väidetavalt tres cool. Belglased on kindlal veendumusel, et just nemad leiutasid friikartulid. Ja need on tõesti ülihead, paksud ja päris kartulitest. Õhtusöögiks oligi mul siis posu friikaid ja 3 väikest õlut – sest siin väga ei müüda kohvikutes 0.5l kaupa, pigem 200ml või natuke peale ja maksab ikka vähemalt 5 euri. Väljas ei olnud väga kaua, sest oli tohutult külm, kuigi päeval oli 18 kraadi sooja olnud – siin on kliima kuidagi järsum ja halastamatum – ja kui koju jõudsime, vajusin kohe voodisse, et järgmise päeva esimest konverentsi oodata.

Manneken Pis

Konverents toimus veidi eemal minu põhitöökohast, Beralymont hoonest ning põhirõhuga tutvustati meile, mida me teha EI TOHI. St, avaldada komisjoni tööinfot, sisekorrareegleid, rääkida meediaga, rääkida sõpradega tööst, teha komisjonis pilti, rääkida võõrastega Place du Luxemourgil õlut juues kabineti tööst, jne. Lühidalt – confidentiality, confidentiality, confidentiality (salastatus, salastatus, salastatus). Saime oma ametimärgid – välja arvatud mina ja paar õnnetut veel, kellel oli mure pildi kvaliteediga, sest mina, selle asemel, et nõutud passipilt üles laadida, lasin Jontsil natuke telefoniga tehtud udust pilti tuunida ja lootsin, et see töötab, aga ei. Saadeti siis mind järgmisesse komisjoni hoonesse dokumendi järele – ja muidugi oli seal numbritega järjekord (nagu pangas või Selveri lihaletis) ja ilmselgelt liikus see überaeglaselt nii, et ma sattusin numbriga 163, ees oli 111 ja ma jõudsin vahepeal hommikust söömas käia (ostsin baguetti ja purgicoca, mille ma endale meeltesegaduses tänaval süüa üritades peale ajasin, kuni sain aru, et hästi ebapopulaarne on kiirustades süüa, misjärel lähimasse parki pingile maha istusin ja üksi einestasin), tukkuda, ajakirja lugeda, veel tukkuda, teiste traineedega suhelda ja siis oligi märkamatult kaks tundi möödas ja sain sisse. Esimene õppetund – kui telefonis internetti ei ole, kanna alati raamatut kaasas. Keegi polnud mulle muidugi öelnud, et viga oli mu pildis, seega istusin laua äärde ja mulle topiti kaamera näkku ning öeldi, et vaja on uus pilt teha. Ma polnud hommikust saati juukseid kamminud, rinnaesine oli cocat täis ja üldse olin kuidagi kohmakas – nii ongi minu elutähtsal igapäevaselt kasutuses oleval ametikaardil uimane sasipea pilt (ametikaartist ilmselgelt pilti teha ei tohi, nii et õnneks jääb see ebaõnnestumine jagamata).

Konverentsil istusid minu kõrval portugali tüdruk ja üllatus-üllatus, eesti poiss, kes on küll 16 aastat Eestis eemal elanud, pool sellest Londonis, ülejäänud kusagil veel ja Berliinis ning kes rääkis eesti keelt tohutu aktsendiga, aga ütles, et tahab jääda eesti kodakondlaseks, sest tunneb end eestlasena (äge). Portugali tüdrukuga oli hea klikk ja õhtul kutsus ta mind enda tuttavatega LSE-st (London School of Economics – maailma 35. ülikool), keda oli umbes 10 praktikale saanud, kohta mille nimi on Place du Luxembourg ehk Place Lux ehk Plux, mis asub Euroopa Parlamendi Brüsseli hoone ees ja kuhu kogunevad kõik stagiaire’d ehk praktikandid ja muud institutsioonide töötajad (aga vähem) neljapäeva õhtuti ja kus happy houri ajal saab 0.5 l õlu 2 euriga, aga wc külastus maksab siis 40 senti. Mitte happy-houri ajal oli pokaal ääretasa täis veini 3.50.

Vein 3.50 pokaal,pluss minu huuleupulgajälg

Teistega muljetades hakkasin seal esimest korda mõistma, et mul oli hullult palju õnne, et Komisjoni praktikale saada. 10 umbes olid siis LSE-st, väga paljud ülejäänud College of Europe-ist (mida ajakiri Times kutsub Euroopa Harvardiks), kusjuures kõigil oli veel eelnev kraad mujalt võimsast ülikoolist nagu Maastricht, jne. Ehk väga-väga rahvusvaheline taust – enamasti kõik kraadi erinevatest riikidest, mis olid väljaspool nende kodumaad. Ja seal lobises meiega veel käputäis inimesi, kes ei OLNUD PRAKTIKALE SAANUD, kuigi nad olid needsamad ülikoolid lõpetanud; ja kes nüüd jooksid mööda Brüsselit ringi ja otsisid ükskõik, mis muud praktikakohta või, kui peaks väga-väga vedama, päris töökohta; mõned olid seda teinud juba mitu kuud, kandideerinud mitu korda. Ja siis olin seal mina oma kahe kraadi ja ainsa töökogemusega, kõik ühest institutsioonist. Seltskond oli väga rahvusvaheline - portugali tüdrukul oli kaasas vend, kes elab 1.5 a Brüsselis (ma ei mäleta, mis tööd ta teeb), siis oli seal veel Pariisist keegi, Rootsist kaks tüüpi (kes rääkisid täiesti aktsendivabalt), jne jne. Nimesid ma ei mäleta, sest kõiki oli liiga palju, aga kui ühele portugali tüdrukule end tutvustades käe ette sirutasin, tegi ta suuuured silmad ja jäi mind jõllitama – ma küsisin, et mis lahti ja ta ütles, et meie Portugalis tavaliselt suudleme. Kõik, kes mind hästi teavad, mõistavad, kui suur eneseületamine see pidev põski suudlemine on. ;) Edasi liikusime Parc du Cinquantenaire  ehk Jubelpark poole (kus ma eelmine päev jooksmas käisin), kuna seal toimus Saksamaa taasühinemise aastapäeva tähistamine ägeda valgushowga

(vahepeal haarasime kusagilt ühe wrapi, sest ma olin oma hommikuse baguetti peal- niiiiiiiiiii tervislik). Kuigi kell oli alles 9, olin pärast valgusshowd superväsinud ja Made (portugali tüdruk) ka ja siis otsustasime koju minna. Jalutasin ja kirjutasin samal ajal Ruudiga, õnneks oli kodutee päris selge ja päris lühike ja koju jõudes jäin kohe pärast kiirpesu magama, kuigi kell oli alles umbes 10. Muide siin on aeg Eesti ajaga võrreldes 1 h taga.

Ja tänaaa! Alustasime kell 09.45 Berlaymont hoones. Komisjoni erinevates hoonetes töötab kokku üle 33 000 inimese. Berlaymont on 13-korruseline tohutult suur klaasist hoone, mille ühes miniatuurses aknas pidi minu laud asuma hakkama. Ehk siis väga erevil mina läksin 09.00-iks kohale, täiesti segaduses. Õnneks mu ametikaart töötas ja sain tudisevatel jalgadel turvaustest läbi ja turvameestest mööda (kes igal sammul märki näha küsivad). Kohtumine toimus Schumani ruumis, mille ukse ette aeg-ajalt kõik kabinettides töötavad õnnelikud traineed kogunesid. Kabinette on 28 – igast liikmesriikist üks Commissioner ehk Komisjoni volinik, sh President Juncker (Luxembourg), esimene asepresident Timmermans (Holland), asepresident / Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Mogherini (Itaalia), veel 5 asepresidenti, sh Andrus Ansip ja tema digitaalse ühtse turu kabinet (kus mina töötan) pluss 20 kabinetti ülejäänud liikmesriikide esindajate juhtimise all. Igas kabinetis on 1-2 praktikanti, enamasti oma liikmesriigi voliniku juures, aga mitte reeglina – minu kabinetis on veel sakslane, Austria kabinetis näiteks mu portugali sõbrants, jne. Lühidalt tutvustati meile jälle turvareegleid – ehk siis tööst ma rääkida ei tohi – ja rõhuti, kui andekad ja tublid me ikka oleme, et 36-kesi 26 000 hulgast kabinettidesse tööle saime. Siis tuli muidugi tutvustusring ja mu enesehinnang langes veel madalamale. Kõigil on mitu kraadi, paljud teevad doktorantuuri või on neil juba doktorikraad, kõik on õppinud erinevates ülikoolides, erinevatel kontinentidel ja tundusid üldse hüpertublid. Ja ma siis piiksusin oma tehnoloogiaõiguse taustast ja lootsin eriline olla (vist olengi selle kraadiga tegelikult). Misjärel saadeti meid oma kabinettidesse (mitte siis kontorikabinetti ei mõtle ma selle all vaid Cabinet (hääldatakse prantsusepäraselt kabineee), kus me saime esimesed näpunäited töö kohta päris oma ametikohal. Ma ei tohi vannutatult rääkida, millega me tegeleme, aga meil on saksa tüdruku, Caroga, oma ruum kahepeale, palju on kabinetis eestlasi, sh ju asepresident Ansip (kellega ma ka täna kohtusin) ja kabineti juht Juhan Lepassaar, palju prantslasi, sakslased, vähemalt üks rootslane, jms. Kabineti liikmed on siin https://ec.europa.eu/commission/2014-2019/ansip/team_en ja minu juhendajaid on kaks, ehk siis saan kahe erineva tähtsal kohal oleva tädi-onu tööd teha. Keegi meid seal praktikantideks ei tituleerinud – öeldi, et väga tsill kabinet on, et kõik on kolleegid, jne. Tööpäevad on reeglina kella 19ni. Tööd pidavat palju olema ning meid lubati kohe kaasata. Iga nädal on kabinetisiseseid kohtumisi kõigi liikmetega, jms, aga vist rohkem rääkida ei tohigi. Caro on väga tore, armas ja lahe. Minu juhendajad on väga kihvtid ja sõbralikud, kusjuures ühel neist oli täna nii kiire päev, et ta tormas jooksusammul kontsadel mööda koridore ringi ja meile teatati, et võime sama oodata – mis on JESS! Sest töö on hea! Vaikselt hakkas ka kohale jõudma, KUHU ma olen end paigutada suutnud, et SEAL tehaksegi neid üle-Euroopalisi poliitilisi otsuseid, mis meie igapäeva elu mõjutavad, aga mis tulenevad kabineti koosolekute initsiatiividest – ja meie Caro-ga saame sellest igapäevaselt osa. Kõike seda arvesse võttes otsustasin tänase õhtu kodus veeta, kuna seedida on palju palju palju palju. Homme on ühel kaaspraktikandil soolaleivapidu, kuhu ma end ilmselt sätin, aga ülejäänud nädalavahetus on veel plaanivaba, paljude asjadega on vaja järele jõuda (mu päris töö), jne. Emotsioonid on igatahes laes – ühelt poolt arvestades kogu seda uut elu, teiselt poolt seetõttu, et poolte mõtetega olen ikka kodus.

Asjad on mul muidugi lahti pakkimata ja valin riideid selle järgi, mis vähem kortsus on J. Õnneks on meil triikraud nagu täna Charlylt pärisin. 

Tuba on endiselt tore ja õdus (kas ma mainisn, et tänavalt astume otse esimese korruse jagatud elutuppa)

Õuest tuppa

, aga igapäevasel kasutamisel hooman ka puudjääke natuke täpsemini – näiteks ei ole mul peeglit (kuidas ma nii elada saan?), pole kohta, kuhu riideid puu peale riputada – välja arvatud korrus allpool olev vannitoa kapp, aga see ei tundu maailma parim variant; dušil võtab aega 5 minutit, et vesi soojaks läbi – aga see on Brüsselis tavaline; kui hommikul juukseid föönitasin, läks terves majas elekter välja – aga see ongi juustele kasulikum. Kulmupintsetid unustasin ka koju ja näen välja nagu mõmmi, kusjuures kodu supermarketites oli kõike muud, kui neid müügil. Aga need on pisivead. Keskmes seisab ikkagi asjaolu, et ma töötangi seal suures klaashoones ja saan järgmise viie kuu jooksul elukogemuse. Missest, et ma olen üks väheseid, kes prantsuse keelt ei oska, mis tähendab, et täna komisjoni sööklas ma ei saanud mitte muhvigi aru, kuidas süüa tellida, kuskohast ma saan, kus ma maksma pean, mis üldse menüüs on, jne jne. Aga ma õpin. Bonjour, au revoir ja bisous (musid) on juba selged. Kui Napoleon keele selgeks sai (ta sündis Korsikal itaallasena), saan mina ka!

Nüüd on kõht tühi!

Bisous!